Valgevene kui dokumentalisti paradiis - "Kalinovski väljak"

Andris Feldmanise arvustus Avatud Eesti Fondi toetatud filmile "Kalinovski väljak" (ilmunud ajakirja "Teater.Muusika.Kino" detsembrikuu numbris)

„KALINOVSKI VÄLJAK“ (Ploštša). Käsikiri ja režissöör: Juri Haštševatski. Kaasautorid: Jevgeni Budinas ja Sergei Issakov. Filmis on kasutatud operaator Dimitri Zavadski filmitud kaadreid. Operaatorid: Vladimir Petrov, Sergei Gelbahh ja operaatorid, kel tuleb jääda anonüümseks. Montaaž: Dmitri Pivovarov ja Kaspar Kallas. Heli: Vassili Šitikov ja Tiina Andreas. Värvimääramine: Kaspar Kallas. Toimetaja: Jevgeni Budinas. Tegevprodutsent: Volga Nikalaitšik. Produtsent: Marianna Kaat. Beta SP, DV, DigiBeta, 58/73/87 min, värviline. © Baltic Film Production, 2007.

Valgevene kui dokumentalisti paradiis — selline pealkiri mõjub varjamatult küünilisena ja seda ta ongi, sest selles lauses on nii parasjagu tõtt kui ka samavõrd hoolimatust. Tõestuseks sobib öeldule aga hästi kinos Sõprus näidatud Juri Haštševatski film „Kalinovski väljak”.
Haštševatski on ka ise tunnistanud, et filme on tal lihtne teha — algmaterjal koduse Valgevene poliitilise areeni näol on lihtsalt nõnda hea. Aga nii film kui ka poliitiline lava vajavad silmapaistvat peategelast, tõelist staari, kes draamakurvi raskuse enda kanda võtaks. Haštševatski jaoks on selleks Valgevene president ja diktaator Aljaksandr Lukašenka.
Kui YouTube ja muud moodsad meediakanalid on täis maailmapolitseiniku Georg W. Bushi värvikaid kalambuure ning lihtsameelseid väljaütlemisi (või inimlikku ekslikkust), siis Lukašenka on poliitilise demagoogia ja ümberütlemise tõeline meistriklass. Vuntside ja veidi rumala ilme taha peituv Valgevene riiki viimased kolmteist aastat juhtinud mees räägib valge mustaks ja vastupidi, ilma et vunts ka väriseks.
Nii on Lukašenka toonud Valgevene arengule eeskujuks natsi-Saksamaa, rõhutades tugeva korra vajalikkust kiireks arenguks. Hiljem on ta muidugi öeldut eitanud ning mõne aja pärast jällegi seda kinnitanud. Samas, kui ainsaks tagasisideks on enda hääle kõla, siis polegi oma „ekslikkust” ehk nii raske taluda.
Siit aga tagasi filmi juurde „Kalinovski väljak”, mis keskendub 2006. aasta presidendivalimistele Valgevenes, mille ametlike andmete kohaselt võitis Lukašenka, kogudes 83 protsenti häältest. Valimiste jooksul muutuste ootuses elavnenud opositsioon, mida juhtis Aljaksandr Milinkevitš, ei tahtnud aga valimistulemuste õigsust uskuda (kahtlusi tekitas see ka välisvaatlejais).
Peamiselt noortest ja üliõpilastest koosnev seltskond jääb selle märgiks Minski keskväljakule (millele noored lõpuks valgevene revolutsionääri Kanstantin Vikentsi Kalinovski järgi nime annavad) külma kätte protestima ning peab vapralt vastu, kuni ülesastumise lõppu märkiva vägivaldse lahenduseni — muud moodi valitsusel neist vabaneda ei õnnestunud, kuigi prooviti nii näljutamise kui naeruvääristamisega.
Paralleelselt protesti ja mõtlikult laua taga istuva Lukašenkaga on Haštševatski monteerinud pildikesi Valgevene külaelust, kust õhkub midagi äärmiselt omast postsotsialistlikule meelelaadile. Kuigi vett ega muud tsiviliseeritud maailma luksust sealmail juba aastaid nähtud pole, on tegemist igati riigiustavate vanainimestega, kes usuvad, et riigijuht Lukašenka mõtleb nende peale (midagi selles olukorras meenutab ka meie oma Savisaare kultust). Ja lõpuks, nagu nad ise ütlevad, on neil hoopis televiisorit vaja. Demokraatiaga pole siin küll midagi pihta hakata.
Kogu filmi saadab aga Haštševatski enda jutustajahääl, ilmekas ja emotsionaalne nagu varsti juba aastakümneid meie laupäevahommikuid tähistanud „Subboteja“ saatejuhtide omad. Sõbramehelikult ironiseeriv toon ja sentimendi viimase tilgani välja pigistamine aga hakkavad filmile endale mõnevõrra vastu töötama.
Selline michael-moore’ilik jutlustamine ilma Moore’ile omase teravuseta (ja tegelikult kohati ka koos sellega) hakkab mõtlemisvõimelist vaatajat mõnevõrra häirima. Eriti nii kõneka algmaterjali puhul, nagu Haštševatskil on siin kasutada, töötab kõige mõjuvamalt põhimõte: näita, ära ütle.
Sest lõpuks on noorte väljaastumine jäämäe veepealne osa, ülejäänust saame vaid aimamisi teada. Valitsev enesetsensuur, mis sellesarnaste suletud süsteemidega kaasneb, see absurdiõhkkond, millele lisavad kainestavat tõsidust faktid riigile ebasobivate inimeste kadumisest siinsamas Euroopa Liidu piiri ääres, on ühtlasi meeldetuletus sellest, et normaalne igapäev ei ole midagi iseenesestmõistetavat.
Igal juhul tekitab „Kalinovski väljak” tahtmise üles otsida Haštševatski esimene ja otsast otsani Lukašenkale pühendatud film „Tavaline president” (1996). Valgevene tõepoolest on teatud mõttes dokumentalisti paradiis. Kahjuks.

JURI HAŠTŠEVATSKI on Valgevene tunnustatuim režissöör, teinud üle kahekümne filmi, sh nii mängufilme kui dokumentaale, viimased on võitnud ka auhindu. Filme: 1992 „Vene õnn“; 1996 „Tavaline president“; 2000 „Sirbi ja vasara jumalad“; 2002 „Kaukaasia vangid“; 2003 „Oleg Popov — päikesekloun“; 2007 „Kalinovski väljak“.